"Vabadus viib rahva barrikaadidele"

 

Kuna eestikeelne tõlge tundub kuidagi väga rohmakas, pean vajalikuks esitada enda rohmakas tõlge prantsuskeelsele originaalpealkirjale. Prantsuse keeles "La Liberté guidant le peuple" peaks minu teadmiste kohaselt eesti keeles tõlgenduma "Vabadus juhtimas rahvast". Muidugi täpselt sellise alternatiivtõlgenduse söötis meile ette ka meie kunstiõpetaja (Shoutout to M. Kell), seega võib kindel olla, et tõlge on korrektne.

Las see nimi nüüd jääda... Teose autor on Eugène Delacroix (Korra nimede juurde tagasi põigates, tema nimi tõlgendub eestikeelselt Eugène Ristilt või pigem Risti-Eugène.), kes maalis selle 1830. aastal ja kujutas seal Prantsusmaal toimunud 1830. aasta Juulirevolutsiooni. Teos on selgelt romantistlik ning maalimiseks on kasutatud õlivärve. Maal on iseenesest üpriski suur, 2.6 meetrit pikkust ja 3.25 meetrit laiust. Täiesti loogiliselt asub Prantsusmaa ajaloole nii ikooniline teos Louvre'is.



Antud teose kirjeldamine pole just kõige lihtsam ülesanne, tekib väga palju erinevaid mõtteid ja seoseid. Piltlikult öeldes tekibki küsimus, et kust siis ring katki lõigata? Algus ja lõpp on ju igal pool. See selleks. Teos on üldiselt tumedamates toonides, mille fookusesse on toodud selle esile tõstmiseks sisse kõvasti heledat. Romantismile omaselt on mängitud tugevalt tunnetele ning värvide mänguga on loodud tunnetus, et Vabadus (see naine), kas siis temale paistab auvalgus, või Vabadus tuleb helgemast kohast. Jooni ei ole kohe kindlasti rõhutatud. Vormid ehk inimesed tunduvad tõetruud, just anatoomilisest vaatevinklist. Kindlasti on esiplaanil ja tähtsal kohal just Vabadus, ühes käes Prantsusmaa lipp võidukalt ette sirutatud ja teises tulirelv, juhtides rahvast. Endal rinnad paljad ja sõdurimüts peas. See, et tal on rinnad paljad omab minu arvates päris tähtsat sõnumit. Kuna tegemist oli ikkagi revolutsiooniga vana korra vastu, siis rindade vabastamine serveeris seda sõnumit päris hästi. Muidugi ka Vabaduse üleüldine lihtne riietus või siis rohkema riietuse puudumine jätab Vabadusest lihtsa ja eheda mulje. See väike poiss Vabaduse kõrval on minuarust huvitav. Kuna ka tema taha ulatub helgem valgus, siis jätaks mulje, et ka laps on veel rikkumata ja õnnis, ning isegi tema pooldab revolutsiooni ja Vabaduse kui sellise ideed. See omakorda nagu annaks mõista, et Vabadus ongi õnnis ja hea. Lõpetanud selle vahemõtiskluse lugesin Wikipediast selle kohta, vist ikka nii ei olnud. Siiski, kuna see juba kirjas on, siis ega ma seda enam kustutama ei hakka.
Kui ma juba siin sümbolite teemadele tulin, siis peaks ära märkima, et enne 1830. aasta Juulirevolutsiooni oli sini-valge-punane vertikaalne trikoloor olnud Napoleoni armee lipp ja peale revolutsiooni sai see Prantsusmaa lipuks.
Üks asi mille peale ma kohe kindlasti ise ei oleks päris pikalt tulla, oli see, et kõik need n-ö eristatavad inimesed maalil on erinevatest ühiskondlikest taustadest. See sümboliseerib seda, et Vabadus, või siis kujutatud revolutsioon, ühendab kõiki ühiskonna kihte ja on nende ühiseks eesmärgiks.

Oleks targem säästa kallist lugejat väga täpsetest taustsüsteemi detailidest. Aga kergelt tunnen, et taust vajaks natukene rohkemat avamist kui 1830. aasta revolutsioon. Revolutsioon oli suunatud Charles X-da vastu, sellepärast, et ta tahtis rahvalt võtta vabadust. Kui Napoleon oli lõplikult Euroopalt lüüa saanud, otsustati Viini Kongressil taasennistada Bourbonide dünastia Prantsusmaa troonile, kuid Prantsusmaa pidi vastu võtma konstitutsiooni. Charles X eksiski muudatusi sisse viies konstitutsiooni ja vabaduse vastu. Tänu sellele tema populaarsus kahanes tugevalt. Pahameel tema valikute üle kasvas ning tipnes sellega, et kuningas üritus tsenseerida ajakirjandust ja tegi igasugu kahtlaseid otsuseid, mis kõik tipnesid kolme kuulsusrikka päevaga.

Delacroix tutvus kusjuures romantismi esikteose autori Théodore Géricault'iga ning viimane avaldas talle tugevat mõju. Delacroix'ile on omistatud 9140 teost, millest 853 olid maalid, 1525 olid pastellid ja vesivärvid ning 6629 joonistust. Ulme! Tema suurimaks teoseks ja ka kuulsaimaks teoseks on jäänud ja arvatavasti ka jääb "Vabadus juhtimas rahvast". Nii mõnigi impressionist nagu näiteks Degas, Renoir ja Manet said inspireeritud Delacroix töödest.

Oli tore jälle kirjutada üks kunstiteose retsensioon! Kuigi minu mõtted on rohkem hõivatud taustsüsteemide ja nendest välja tulemisega, just kunsti mõttes.

Kasutatud kirjanduse osas: Seda pole väga palju, sest enamus informatsioonist tuli ikkagi enda mõtetest või mälestusesoppidest, mida kunagi tunnis sai õpitud

Kasutatud materjalid:

Wikipedia (2016) s, v. July Revolution. Loetud: https://en.wikipedia.org/wiki/July_Revolution 30.10.2016

Wikipedia (2016) s, v. Liberty Leading the People. Loetud: https://en.wikipedia.org/wiki/Liberty_Leading_the_People 30.10.2016

Wikipedia (2016) s, v. Eugène Delacroix. Loetud: https://en.wikipedia.org/wiki/Eug%C3%A8ne_Delacroix 30.10.2016

+ Romantism, kunstiajaloo kursus 12. klassile, moodle'is

Draamateatril on vahva juugendstiilis hoone

Tere,

käes on aeg järjekordseks blogipostituseks. Vabandan, et pole pikalt kirjutanud, aga suvi kiskus kole kiireks.

Teemaks on siis meil Draamateatri hoone:

Draamateater, Annela ja Holst

 Draamateater on Tallinna üks paljudest juugendstiilis hoonetest. Näiteks on kõrvalasuv Estonia ka samas stiilis. Draamateater asub Pärnu maanteel järjekorranumbriga 5. Teatri hoone valmis kusjuures juba aastal 1910. Kusjuures hoone jaoks korraldati ka eraldi arhitektuurivõistlus, mille võitsid Peterburi arhitektide Nikolai Vassiljevi ja Aleksei Bubõri projekt "Ein vierblättiges Kleeblatt" ('Neljaleheline ristikhein'), Ehitustööd toimusid aastatel 1909-1910.

Nagu eelnevalt mainitud on Draamateatri hoone juugendstiilis. Päris silma tegelikult seest-välja projektsioon mul ei hakanud, kuid täna sai draamateatris ka sees käidud. Sees olles ja teadlikult jälgides oli selgelt näha, et hoone sisu on peegeldunud ka hoone välisseina. Välisseinal on ka mitmeid erinevaid taanduvaid ja eenduvaid vorme, mis on ka juugendstiili tunnus. Samuti on kasutatud ka erinevaid materjale. 

Kaido Ole on üks huvitav inimene

Olen jõudnud oma blogis uue teetähiseni ehk teise postituseni. Kui ma seda blogi alustasin, siis ma ei oleks isegi uskunud, et ma nii kaugele sellega jõuan. Tahan tänada kõiki lugejaid, kes on andnud mulle seda olulist motivatsiooni selle blogi jätkamiseks, ilma teieta me siin hetkel ei oleks. Tänutähed avaldatud ja sissejuhatus kirjutatud, saame hakata rääkima sellest huvitavast inimesest nimega Kaido Ole.

Esmamulje kui ma hakkasin tema kirju lugema oli kuidagi imelik aga mida rohkem ma lugesin (ta need esimesed paar teksti) seda rohkem hakkas mulle tunduma, et ta on täitsa meeltmööda inimene. Tema kirjutamisstiilist paistis läbi tema mõttevabadus ja mõnus olek. Ta suudab ennast kritiseerida ilma endale mõju avaldamata ehk ta on täiesti sina peal endaga ja see on üks hingerahu alus, mis tegelikult ju kumabki läbi tema kirjutistest. Jah, ta mainis midagi oma keha kohta, mis ei pruukinud üldse ta keha kohta olla - mina sellest aru ei saanud. Peaks ju nagu paistma nagu tal oleksid sellepärast mingitsorti kompleksid nagu ta ise ka seda mainis aga isiklikult ei tundu see tema iseloomu väga mõjutavat ja ehk see olegi ju tähtsaim, vähemalt minu jaoks.

Elu on tal olnud kui ühel tavalisel kunstnikul ikka, aga ainult selle vahega, et ta on vägagi tunnustatud ja hea kunstnik. Seega miks rääkida sellest, kus ta õppis (EKA-s) ja mida ta enamjaolt teinud on? Pigem võiks rääkida just sellest, mis teeb Kaido Ole eriliseks, ilma memuaare kirjutamata oleks seda kõige lihtsam vast teha algselt rääkides tema saavutustest ja pärast võib-olla natuke siit sealt midagi lisada. 

Alustuseks, kel on suuremat sorti huvi tutvuda kõigega, mida Kaido Ole on teinud võivad külastada tema CV-d : http://www.kaidoole.eu/cv.htm . Keda aga huvitab väike lühikokkuvõte tema kõige suurtematest saavutustest, siis siin on nende loetelu:

• Esindas Eestit Veneetsia biennaalil (2003) ((Marko Mäetammega))
• Teenis aastal 2012 välja Konrad Mäe medali* 
• Sai 2014. aastal Valgetähe III astme teenetemärgi
• 1998. aastal sai ta Kristjan Raua kunstipreemia**

*Konrad Mäe medal antakse välja igal aastal kunstiteose, teoste seeria või näitusekomplekti eest, mis on märgatavalt rikastanud eesti maalikunsti.

**Kristjan Raua nimeline kunstipreemia on Eesti vanim ja auväärseim kunstipreemia, mida annavad välja Eesti Kunstnike Liit ja Tallinna linnavalitsus.

Ma usun, et sellega saime me kerge ülevaate, miks just Kaido Ole on Eestis tähtis kunstnik ja ka suhteliselt pinnapealse ülevaate tema elu suursaavutustest.

Nagu mõni põhjalikum isiksus nägi kui ta avas Kaido CV, et tema loomingust põhimõtteliselt võikski ju rääkima jääda aga seda ma tänasel õhtu hilistunnil küll ei kavatse teha. Selle asemel ma võtsin ühe maali tema "Värdjate" näitusest ja räägin miks just see mulle meeldis. See peaks vist palju rohkem huvi tekitama kui mingi tuim loomingunimekiri. 

Nõrganärvilised ärge järgmist lõiku lugege, sisaldab võikaid väljendusi!

Autor: Kaido Ole
Maali nimi: Raamatuga värdjas või inglaslikult Freak with Book. Maalitud on lõuendile ja õli ning akrüülvärvidega.
Kusjuures selle pildi salvestasin nimega "A Sophisticated Dick", võib-olla annab aimu kuidas mina seda maali näen.

Enne kui ma selleni jõuan tahaksin ma ära mainida ka selle, et mulle meeldib Kaido julgus olla siin maalil ebasünnis ja maalida lihtsalt üks munn raamatuga.
Tagasi mõtte juurde tulles on minu arust ka üsna loogiline (kellegi teise jaoks võib-olla mitte aga noh, kaasaegne kunst) , et edasi on tahetud anda "tarka munni". Just selle mõttega, et kui inimene on munn ja ta on tark, ei tee see teda vähem munniks või siis haritud munn on ikkagi munn. Nii palju siis minu tagasihoidlikust mõtteavaldusest.

 Äkki peaks maalima ühe väiksemat sorti peenise ilma raamatuta ja suuremat sorti raamatuga kõrvale. See representeeriks ka üsnagi huvitavat mõtet, minuarust.

Vabandust roppuste pärast aga hoolikatel kaalutlustel sai selgeks, et sellest sõnast ei saa loobuda.


Aitäh fännid, et olete siiani viitsinud minu kirjutisi lugeda. Küll järgneb ka varsti uus postitus, hoidke end kursis.

Andreas Holst

Kunst Valitseb

Head lugemist!

Külastasin Raekojas olevat näitust „Kunst Valitseb”, mis jättis mulle väga hea mulje. Kogu näituse sektsioonid olid väga oskuslikult tervikuks liidetud ja seda just hea interjööri valikuga ja valguse mänguga.

Valgus oli suurepäraselt suunatud sinna, kuhu peaks meie kõigi tähelepanu jääma külastades kunstinäitust – maalidele. Maale oli kuskil 90-ne kanti ja väga mitmedki neist on väga kuulsate kunstnike teosed. Näiteks Albrecht Dürer, kes saavutas oma kuulsuse ääretult heade puulõigetega, ja Pieter Bruegel Noorem, kelle maal „Talvemaastik Linnupüünisega” tundus äärmiselt tuttav ja kodus netist uurides saingi teada, et ta isa oli suhteliselt sarnase teose loonud. Lisaks oli seal veel esindatud Savery, kelle ühedeks parimateks teosteks peetakse natüürmorte, mis tihtipeale sisaldasid sümboleid kärbeste ja sisalike näol.

Kuna mulle endale meeldib väga kunsti vaadata, siis ma heameelega seadsin sammud Raekoja poole, et teha tutvust väga palju positiivset vastukaja saanud näitusega. Lühidalt öeldes, ei pidanud pettuma. Sinna läksin ma kerge eelaimdusega maalide temaatika suhtes. Sajanditest ja asukohast välja lugedes arvasin, et satun näitusele, kus on sees palju Piiblit. Mõnesmõttes oli see äärmiselt hea, sest olen tuttav piiblilooga ja oli palju lihtsam mõtiskleda maali võimaliku mõtte üle ja selle üle, mis võis ajendada kunstniku tollases kontekstis seda teost tegema.

Kokkuvõttes nautisin ma seda näitust väga ja minu jaoks ongi konkreetse näituse mõtteks anda inimestele võimalus tulla nautima kõrgtasemelist kunsti, tasakaaluks igapäevasele kunstivaegusele.
Kuigi võib väita, et kunsti leidub kõikjal, oleme siiski tihtipeale pimedad selle suhtes igapäevaseid tegevusi tehes.

Näitusel oli minu jaoks päris mitmeid vägagi huvitavaid teoseid, mis justkui tõmbasid mind rohkem kui ülejäänud nende ümber. Nende vahelt oleks jube raske valida enda lemmikut, kuid kui seda tegema peaks valiksin ma teadmata Hispaania Meistri poolt maalitud teose "Mees Ahelais Saatanaga".

Esimene asi mida ma märkasin maali vaadates oli Mehe käsi ja kett ta peos ja isegi ehk samal ajal ketast ta pea taga. Keskseteks sümboliteks loeksin ma ketast ja ketti mehe käes. Ilma nende elementideta läheks selle maali mõte kaduma. Kettale pea taga on omistatud pühaku/püha/puhta inimese sümbol, seega on selgelt tahetud väita, et see mees on pühak. Minu jaoks võib ketis Saatan tähendada kahte asja: Kas saatan võib olla figuratiivne ehk Pühaku enda halvem pool või üldises mõttes Saatan. 

Esimesel juhul võiks see tähendada seda, et läbi oma pühaduse suutis mees ohjeldada saatana enda sees ja nüüd omab selle üle täit kontrolli ehk on suutnud ohjeldada enda pahema poole läbi oma pühaduse.

Teisel juhul tahab teose autor näidata, et Püha inimene on tugevam kui Saatan ja ta kiusatused. Nende kahte mõtte ainus vahe olekski, et üks on personaalses mastaabis ja teine on usu mastaabis, hea võidab kurja. 

Jällegi sukeldudes netiavarustesse on kõige loogilisem, et Püha Mees keda on kujutatud on peaingel Raafael, kes on Saatana vangistanud peale seda, kui viimane oli inimesi pattu viinud. Autor on teoses kasutanud selgeid, erksaid värve ja tausta, et anda edasi mõte rõõmsast ja heast sündmusest, ja Mehe riided on valitud suursugused, et ka sellega edasi anda tema positsiooni autori silmis. Kuigi üks asi hakkas mind maali puhul häirima. See on mehe vasak käsi, mis on deformeerunud või siis halvasti välja tulnud.

Andreas Holst